Jätaks õige hommikud vahele

Ei, tegelikult mulle hommikud ikka meeldivad. Ja ka vara üles tõusta meeldib - päev siis kohe nagu pikem! Aga vot see ärkamisprotsess... Oh neid morbiidseid esimesi minuteid, kui uneuimane aju genereerib meeleheitlikult võimalusi veel silmi kinni hoida, näiteks teeseldes, et ei kuule äratuskella, ja lootes teda nii vaikima meelitada (einoh, vahel mu aju nutikus hämmastab mind ennastki...).

Nii ongi mu üritused paigutada end sellesse kitsasse lõoke vs öökull (st hommiku- vs õhtuinimene) maatriksisse ebaõnnestunud. Asjad ei ole ju nii selgelt mustvalged. Viimases hädas otsustasin, et kuulun papagoi kategooriasse - aktiviseerub-häälitseb täiesti suvalistel aegadel ja magab siis, kui tekk peale tõmmata...

Aga tuleb välja, et rasketest oludest on kasu ka. Nimelt tulin geniaalsele mõttele, et võiks leiutada kofeiini-retardtabletid, mis mõjuvad näiteks 7 või mis iganes tunni pärast. See tähendab, et arvestad õhtul välja, mis kell äratus on, siis sööd õigel ajal tableti ja hommikul äratuskella plärina ajal torgib kofeiin sind juba seestpoolt! See traditsiooniline kohvitassi "laks" saabub muidu ju nii hilja, et kõige suuremad kannatused on selleks hetkeks juba seljataga ja kõige uskumatumad lubadused enesele antud. Kui kellelgi käpp ravimitööstuses sees, siis palun-palun mõelgu sellele - meie kõigi helgemate hommikute nimel!

Kasuliku ühendamine meeldivaga. Või vastupidi

Ehk kolm nädalat hispaania keele kursusel Lõuna-Hispaanias Granadas!

Praegu Brüsseli halluses-hämaruses käsikaudu koduteed otsides ja üle lompide hüpeldes suudan vaid sügavalt ohata sinisinist taevast ja valgusküllust meenutades... Aga tegelikult on Hispaania värskete kildude kirjapaneku suure töö ära teinud tubli Katri (http://reisikirjeldused.blogspot.com/), nii et mul jääb üle vaid pisut pildimaterjali lisaks pakkuda (http://picasaweb.google.com/monika.album/Granada_October2007).

Igatahes tundub, et asjast oli lõppkokkuvõttes kasu. Esialgu olid muidugi mõningad tagasilöögid, näiteks leida end rühmast, kus mõned lobisesid õpetajaga võidu - ja seejures muidugi täitsa õigesti! -, nii et ma palusin iga kord mõttes neilt andeks, et nad olid sunnitud ära kannatama need venivpikad hetked, mil ma üritasin oma erilisi ideid grammatiliselt täiesti ennekuulmatutesse lauseväänutustesse vormida. (No ma ei saa aru, kuidas küll ma tahan alati moodustada selliseid lauseid, mis ei mahu selgelt ühegi grammatikareegli alla. ) Ja kui ma siis üritasin pärast kolme sellist igakülgset keelekümblust taas prantsuse keeles suhelda, oli tulemuseks hispaania keele sõnavara prantuse aktsendiga. Nii saigi otsustatud, et vähemalt lähiaastail üritan uutest keeltest hoiduda (eriti itaalia keelest!), ning püüan pigem peakeses praegu valitsevas segadikus korra majja lüüa, kui just ei leiutata ka inimestele võimalust mõned gigad-megad jms lisamälu osta...