Ajadilemma

Vot ei teagi nüüd, mida arvata asjaolust, et juba pikemat aega ei ole siia ühetgi rida lisandunud... Olen laisk? Arvutipõlgur? Lihtsalt pole midagi kirja panna? Aga ei, optimistina mõtlen hoopis positiivselt - ma ei ole väljapool tööaega arvutiga pikalt tõtt vahtinud lihtsalt seetõttu, et rohkesti on siblimist olnud (ei-ei, ei korralda ma mingit suurejoonelist maailmarevolutsiooni siin - üksnes väiksed pisitoimetused-asjatamised on kuidagi kuhjuda suutnud), nii et poodigi ei ole nädal otsa jõudnud. Pealegi on raamatud hakanud mind juba kole etteheitva pilguga piidlema, nii et otsustasin lõpuks ka neile rohkem aega pühendada. Üha enam tundub mulle, et tegemist pole mingi ajadilemmaga, vaid ajaga suisa sõjajalal olemisega. Nii et kui keegi korraldaks tõeliselt tõhusa aja planeerimise kursuse, siis ma peaks vist esimesena kohale tormama...kui selleks vaid aega leiaks...


Rsikides tõmmata enda peale vähemalt kogu Brüsseli miljonilise elanikkonna meelepaha, ütlen (kuigi tunnistan ka ise, et see kõlab ikka täitsa uskumatult), et hädasti oleks tarvis ühte vihmast nädalavahetust, et siis saaks ehk (lõppude lõpuks!) ühele poole mitmete pooleliolevate töödega ja leiaks hetke ka koduste toimetuste jaoks. Aga nagu kiuste on viimase aja ilm käitunud tööinimese suhtes väga viisakalt ja võimaldanud kõigile imeilusaid nädalavahetusi. Ja nüüd, kui viimaks on ees ootamas midagi pilvisemat-vihmasemat, õnnestub minul just ära olla. Aga mis siis ikka, jätkan võitlust ajaga (suudaks ma vaid nuputada mingi kavala strateegia tema vastu!) Nüüd aga aitab hädaldamisest - mingem hoopis nädalat vahetama!

Tõeline töörahva püha!

Nii et selline siis ongi see "töörahva püha", mõtlesin täna eneseirooniaga, kui pesumasinaruumi vahet siblisin ja korterit kraamides ringi rabelesin, higimull otsa ees... Tegelikult algas päev täitsa varahommikul, kui külalised ära saatsin (nojah, tegelikult ei saatnud ma neid ju kuigi kaugele) - nuuks, nüüd tuleb jälle ise enda lõbustamisega hakkama saada! Seejärel, pärast väikest lisaund, tekkiski eluline küsimus, kas anda järele kiusatusele põgeneda koristustöö eest parki lugema või asuda tolmulestadega võitlusesse.

Seekord võitis südametunnistus ja praktiline meel: ma võin ju tolmule rääkida, et väljas ilus päikesepaisteline ilm, mingu tuulutagu end, aga ega tolm ju seda kuula! Ta kogub hoopis jõudu, et siis riiuliserva alt juba terve rullina mind ehmatades välja hüpata! Sattusin aga eriliselt hoogu ja toimuv hakkas meenutama kevadist suurpuhastust (mida tegelikult sel aastal veel teinud ei olegi). Koguni kardinad said pestud ja valgendatud, kuigi tundub, et valgendi ei olnud oma funktsioonist küll päris hästi aru saanud. Kui mulle oleks õigel hetkel meenunud, et kardinate-operatsiooniga kaasneb hiljem ka triikimine, oleks ma ilmselt natuke pikemalt järele mõelnud. Ei, mul ei ole tegelikult triikimise vastu midagi (selles osas kuulun vist erilise vähemuse hulka, sest see ju teada-tuntud vihatud kodutöö!), kuid kardinahunniku ja triikrauaga võideldes tunnen end nagu võrku sattunud kärbes, kes üritab välja rabeleda.

Aga vähemalt vaade välja on nüüd natukegi helgem! Ega see kraamimisprotsess ise ei ole muidugi midagi eriti nauditavat, aga vot tulemus meeldib mulle küll koledal kombel! Ja hingata on pärast sõna otseses mõttes ikka kergem, kui natukegi allergeene jälle välja visatud. Ringi sahmerdades ei jõudnud ma ära imestada, miks küll inimesed tahavad suuri elamuid endale - see tähendab ju ka oluliselt rohkemat koristamist! Mul oma 40 ruutmeetrigagi tegemist. Pealegi olen avastanud väiksel elamisel veel ühe eelise: asju ei kogune väga palju, sest iga kord pead ikka mitu korda järele mõtlema, kas ikka tasub midagi osta, sest lihtsalt ühel hetkel hakkab ruum otsa saama. Njah, tegelikult koguneb neid isegi praegustes tingimustes, nii et varsti tuleb jälle üks kapitaalsem koristus ette võtta, kui julgen piiluda ka ammu uurimata kapinurkadesse (kui selle sisu minust ette ei jõua ja kappi laiali ei punnita...).

Aga köögi koristamine on küll üks tänamatu tegevus! Ma ei tea, kuidas mul alati õnnestub ajastada koristustööd nii, et just siis, kui olen kõik suutnud läikima lüüa, tuleb vastupandamatu vajadus suuremat sorti söögitegemine/küpsetamine ette võtta - ja see lõpeb kahtlemata kaosega, mis hävitab igasugused koristamise jäljed. Nii ka täna. No vähemalt sain hakkama ilma va jahuta, mis on minu meelest küll üks kiiremini laiali levivatest ainetest üldse (miks ei hoiatatud selle eest koolis keemiaõpikutes?), nii et täidisega lehttaigna-misiganeste valmistamise tulemusel õnneks erilist segadust ei tekkinud.

Lugemistund pargis jäi liigkoristamise tõttu küll plaanitust lühemaks, aga mõnus sellegipoolest. Kuigi mul praegu pooleli olevaid raamatuid on murettegevalt kenake arv, rabasin kaasa hoopis ajakirja - ja järjekordselt täiesti ebatibiliku väljaande Science et Vie (Teadus ja Elu), mis kah juba pikalt oma järge oodanud, nii et ehk olen ma nüüd kursis juba aegunud teadausuudistega... Aga näiteks lugesin sihukest huvitavat asja, et suurlinnades elavad linnud on sunnitud oma laulu "modifitseerima", et teha end linnakäras liigikaaslastele kuuldavaks! Nii olevat nende laul teise tooniga ja isegi ka valjem kui "maakate" oma. Vaadeldud linnade hulgas Brüsselit küll ei olnud, aga nüüd ma lausa üritan tabada võimalikku eripära meie aias siutsuvate-säutsuvate lindude laulus (mis minu kõrvade ebamusikaalsust arvestades on muidugi lootusetu üritus). No lärmakad on nad küll, aga samas on see nii otsatult mõnus loodushääl siin suurlinna südames, et ma olen neile andestanud selle, et nad päris sageli mind ka päiksetõusul oma hääleka sidistamisega üles ajavad. Ja juba ammu ei raatsi raadiotki sisse lülitada, kui ehtne ja live linnukontsert käimas on!

Hehh, siin ma nüüd lobisen-heietan - ja järjekordselt plaanitust pikemalt -, aga tegelikult on väiksed süümekad ühe inimese ees, kellele juba väääga pikalt korraliku kirja võlgu olen - ja paberkirja, muide! Jah, tõesti-tõesti, on veel selliseid inimesi, kes ka traditsioonilisele postile tegevust pakuvad. Nii et ehk peaks nüüd mõneks ajaks arvuti hülgama ja pühenduma reaalsematele kontaktidele.