Kevad tuleb kuidagi alati ootamatult, pole oluline, kui hoolega ma varitsen kahvaturohelise varjundiga oksakesi – ühtäkki ongi hallusest saanud roheline. Juba varem on mullast välja pugenud teised rohelised tegelased, kes õige pea oma värvilisi nuppe laiutama hakkavad – seega on igati põhjust vahel ka nina maas kõndida! Potipõllunduse aktsiooni saab nüüd üle kanda ka päris peenardele ja praegu esimese hullusega külvatu põhjal tundub, et lähiajal seisab ees üks suurem salatidieet...
Samas on kevad kuidagi imelik aeg, kus hinges muutub ärevaks ja tekib mingi kummaline sireli-, jasmiini- ja piibelehelõhnaga segatud kripeldus, millegagi pole justkui rahul ja tahaks kangesti maailma muuta. Või noh, kui just maailmaga toime ei tule, siis vähemalt oma elu kallal võiks natuke nokitseda. Enese kiituseks tuleb mainida, et vahepealsetesse uskumatult päikselistesse kevadõhtutesse sugenenud ka väiksed rattatiirud (koos värskelt omandatud kiivriga!) ja jalutuskäigud (muu hulgas koos lõpuks ometi kadunud asjade nimekirjast välja roninud sammulugejaga). Kergliiklusteel toimuva põhjal võiks eestlased sportimishulludeks tituleerida ja tee enda mitmerajaliseks ehitada. Nüüd juba täitsa mõistan, mis kaalutlustel on üllatavalt paljudele kiivrid pähe tekkinud: mida kindlustatum ja hirmuäratavam sa välja näed, seda suuremad võimalused muust massist läbi murda. Aga professionaalsed rulluisutajad küll mu lemmikute hulka ei kuulu, sest nende sõidustiili kuuluvad liiga suure ulatusega vibutused, mis võivad kergema vastutulija üsna kergelt nokauti niita.
Vaiksematel-rahulikumatel hetkedel teen aga maailma ja iseendaga rahu ning jään ootama uusi õielisi-aromaatseid elamusi igal sammul!
