Pead segi ajavad hetked pealinnas

Pealinn on ikka üks huvitav keskkond. Ühel päeval saan ühistranspordis osta bussijuhilt kuuekroonise pileti (ega suuda seejuures ära imestada, milline kuninglikult odav transport ülikoolilinnaga võrreldes!). Järgmisel päeval ajab aga kolme kahekroonisega lehvitamine sama liini bussijuhi kulmud tüki maad juuksepiirile lähemale. "Err-kjossk? Jekspress?" küsib ta täiesti nõutult vastu ja lehvitab omalt poolt kaheteistkroonise piletiga, nii et mul endalgi tekib juba väike seniilsusekahtlus. No kui R-kioskid 18. liinil sõidavad, siis võis tõesti ühe sellisega tegu olla, aga fakt on see, ühel päeval hinnati mu kere transpordi vaeva väärtuseks 6, teisel aga 12 krooni!


P.S. Uudishimust uurisin välja, et kuue krooni eest saab sooduspileti eelmüügist, kaheteistkümne eest aga bussist - huvitav, et esimese bussi juht seda ei teadnud. Aga olen meelitatud sellest, et mõlemal korral anti mulle ilma täpsustavalt küsimata sooduspilet (igaks juhuks ma ei riski mõelda, kas mind peeti kooliõpilaseks või tudengiks...).

Uue aasta üllatused

1. mu lühike mälu: miks minu paaniline paugutamis- ja kärtsu-mürtsuhirm meenub mulle alati alles siis, kui olen juba entusiastlikult asutanud end teele raketimürgli südamesse? Igatahes sinna nahka on läinud mu viimase aasta uusaastaresolutsioonid - no mida sa resolutsioonitad, kui ainus emotsioon on hirm selle ees, et pähe pudenev rakett võib igasugused tulevikuplaanid üldse mõttetuks muuta. Ühesõnaga, praeguse aasta sihikindlad plaanid ja revolutsioonilised enesemuutmisotsustused (eelmise aasta kokkuvõtetest rääkimata) on endiselt tegemata, nii et jätkan samas vaimus ja sama puudulikuna nagu alati.

2. masohhism, millega end hommikul kella 7.30ks trenni ajasin - võiks arvata, et kuulun selle osa hulka rahvastikust, kellel jõulutoitudest katus pealt sõitis ning kes end pühadelaua ja tooli vahele kinni õgisid... ja nüüd püüavad päästa, mis võimalik

3. inimesed, täpsemini Jan Uuspõllu Tartusse mineku filmist välja hüpanud bemarivend, kes rooli, nokatsi ja kahe pendeldava täringujuraka (nii et kohe päriselt ongi olemas inimesi, kes sihukesi asju endale autosse seltsiks riputavad?) tagant vaevu välja paistab... kuid kes ometi sebrani jõudes piduritele hüppab... njah, ehk ei peaks ma end meelitama: vast olid tema "bemmil kah uued kummid" ja vaja lihtsalt nende pidavust demonstreerida... aga ma lihtsalt nii väga tahan tsivilisatsiooni arengusse uskuda!

4. mu enda rumalus, kui pean end piisavalt kavalaks, kui agara õppejõu antavasse seminari minnes keskkonnaga võimalikult ühte sulavad riided selga tõmban... ja maandun siis täpselt punkti, mis jääb vist ruumi igast nurgast tema vaate- ja küsimustetrajektoorile ette

5. Eestimaa ilm, mis aasta esimeste päevade imelise lume- ja sinitaevasäraga tekitas minus juba muret, et kui nii jätkub, siis on enne jaanuari lõppu Eesti suve päikeseressursid äragi kasutatud...