Sügisene juulikusünnipäevalaps

Jutt muidugi Belgiast. Kui hommikul oli veel suht vihmavaba vaade sõjaväeparaadile, siis õhtune vaade sisaldas peaasjalikult vihmavarje ja kössis inimesi (kui seda aga piiluda kuskilt õdusast kohakesest söögitaldriku ja küünla tagant ja toredas seltskonnas, siis ei olegi asi nii hull). Natuke pidulikumat tunnet tekitanud paraad meenutas mulle taas kord küsimust, mille üle juba niigi palju kordi juurelnud olen: mis pagana tegelased on merejalaväelased?! Ja miks neid alati kuidagi idealiseeritakse? Selles sõnas sisaldub minu jaoks täielik vastuolu. Nendega seoses kerkib alati silme ette pilt, kuidas nad laeva ühest otsast teise marsivad... Aga see vist ei ole ikka päris see õige ettekujutus asjast.

Lisaks jõudsin arusaamale, kui otstarbekalt saab lapsi ära kasutada: isad tõstsid põnnid kõrgele aknalauale istuma ja surusid kaamera kätte - ja nii need põnnid plõksutasid sealt oma kuninglikult kõrguselt imelisi vaateid, vahel liiga hoogu sattudes ka jalaga möödakäijatele vastu pead kopsates. Samal ajal pidin mina aga baleriini mängides naba paigast venitama, et mul peale juuksepahmakate ka midagi muud pildile jääks (avalikel üritustel peaks sellistele kohevaparukalistele olema kohustuslik ujumismütsi kandmine - teiste hea vaate huvides!). Muide, teine asi, milleks lapsed kasulikuks osutuvad, on igasugused põnevad poed ja atraktsioonid, kuhu täiskasvanutel üksi justkui natuke imelik minna. Ja ilmselt on kõik näinud olukordi, kus mingil sünnipäevapeol on mehed mingi uue poistevidina ümber kärbsepilvena koos, nii et põnnil endal on raske oma mänguasjale ligi pääseda. Ja siis mässavad sellega ennastunustavalt, arendades teooriaid selle võimalikust edasiarendamisest või tuunimisest või ümberehitamisest. Hehh, armsalt naljakad on need meesolevaused ikka vahel küll. Või siis naljakalt armsad.

Aga kui tähtpäeva juurde tagasi tulla, siis minu kinnisidee - pidulikul päeval pidulikult vahvlit süüa - jäi teostamata, kuid see-eest hüppasime jälle läbi vanast heast chocolaterie'st, kus alati midagi sulle ilma palumatagi hambusse lükatakse. Reklaami mõttes ütlen, et tegemist Chocopolisega - ja minu kogemuste põhjal on see olnud ainus kesklinna šokolaadipood, kus magusat suutäit pakutakse ka kõigile neile, kes eriti lootustandva kliendina ei tundu. Nii et proovige järele, kui sealkandis äkki magusaisu tulema juhtub!

Nüüd tagantjärele meenus, et kuningat ka ei näinud. Tegelikult, kui nüüd järele mõtlema hakata, siis ma vist ei olegi kõigi nende Belgias elatud aastate jooksul teda isiklikult näinudki (njaa, ikkagi kõrgem klass kui kõik need lihtsurelikud Eesti VIP-poliitikud, kelle kõrvale võid Eesti Õhu lennukis istuma sattuda...). Aga see-eest olen teinud tutvust tema paleega (millest ma alguses olin mitu korda mööda käinud, teadmata, mis tähtsa majajurakaga tegu), uudistanud ta ilusaid kasvuhooneid-aedasid ja kleepinud ümbrikutele ei tea kui palju tema pildiga marke. Praeguse seisuga on ta vist ainus stabiilne element Belgia poliitikamaastikul, kus mitte ei õnnestu püsivat (ja toimivat!) valitsust kokku saada. Tunnistan, et minul küll tekkis eelmise aasta lõpul, kui Belgia püstitas oma valitsuseta olemise rekordi, õigustatud küsimus, et kui riik on enam kui pool aastat ilma "esikambata" hakkama saanud, siis kas ehk ei võikski samamoodi jätkata? No vähemalt on selge, mida sünnipäevalapsele soovida: püsivat valitsust!

Veel natuke...

Terve viimase nädala olen tundud, et töölaud ei ole õigel kõrgusel, et tool on lootusetult ebamugav, et kõik ekraanil olevad sõnaderead on eriliselt jubedad, arvuti enam kui frustreerivalt pikaldane, raamatud liiga paksud, dokumendid mõttetult pikad (nojah, see viimane ei ole tegelikult ajutine tõdemus), aeg venib eriliselt aeglaselt jne jne. Ühesõnaga selge märk sellest, et kohe-kohe on lähenemas puhkus, vaja vaid selleni vastu pidada, aga ma ei tea, kuidas, sest juba praegu väänlen ja rähklen toolil, püüdes leiutada asendeid, mis aitaksid vältida laua alla vajumist. Lohutuseks mängin suvetoiduga ja räsin tee valmistamiseks poest kohale veetud potipiparmünti (muide, tõeline 2 in 1 pott õnnestus leida: piparmündivarte kõrval sirutab end kavalalt ka basiilikataim!), et natukegi suvelõhnu ninna saada.
Ilmast ei suuda ma isegi rääkida mitte - liiga valus teema. Ja ometi on mul aastatepikkune kogemus Eestimaa suvedega! Aga no palun öelge, mis kliimavööndisse kuulub riik, kus aprilli lõpus/mai alguses võid kolida rõdule magama (ja siis kah lehvitad endale lehega jahutuseks tuult veel), aga juuli keskel pead toas jäätise söömiseks villased sokid jalga ja kampsuni selga ajama? Aruamaeitaipa.

Mõtted tiksuvad juba mõnda aega kuskil mujal. Aga küll ma vastu pean. Ei ole enam nädalatki jäänud, kusjuures vahepeale mahub ka järjekordsesse valitsuskäärimisse sattunud Belgia rahvuspüha ehk siis õigus terve esmaspäev töölauast ohutus kauguses püsida! Aga kõige toredam on puhkuse juures tegelikult ikkagi see, et on koht, kuhu minna, ning inimesed, kes mind ootavad ja kellega kohtumist mina ootan. Imeline, kas pole!?

Need igavesed "kunagi" ja "ükskord"

Olen otsustanud asuda võitlusse nende igaveste "kunagite" ja "ükskordadega"! No teate küll: "kunagi katsetan seda", "ükskord kui mahti saan, lähen sinna" ja nii lõputult edasi. Mõni on lihtsalt "võiks ju"-uitmõtteke, mis korraks peast läbi vilksatab, teine aga tiksub kuklas natuke pikemalt, andes endast märku iga kord, kui mõni asjassepuutuv objekt silme ette satub. Ilmselt ei ole mina ainus, kes kipub end petma helesinise unistusega, et ühel hetkel tõepoolest tekib selline aja ülejääk, mil võimaldaks ellu viia kõik suured plaanid ja väiksed unistamised. Aga seda aega enda aktiivse sekkumiseta kohe kindlasti ei tule. Pealegi ei nõuaks see sageli enamat kui otsust, et teha koduteel need paar sammu ja minna näiteks uudistama oma trajektoorile jäävat põnevat teepoodi vms. Seega krabasin oma ideedel sarvist, otsustades, et just nüüd tuleb tõmmata maha paar tegevust mu lõputust "kunagi võiks"-nimekirjast.

Teoreetiline kava.
Kombinatsiooni järgmistest elementidest: pühapäevahommik, linnupoegade pildistamine pargis ja hommikukohv (koos mõnusa kaloririkka nosimisega!) raamatupoes.

Teostus.
Algus oli paljutõotav: ilm näitas täitsa ebabelgialikku suvist märki, st sinitaevast, nii et kuigi olin pea padjale saanud alles pool kolm, ei olnudki hommikul pool kümme eriti raske seda sealt jälle üles tõsta ja ka kere järele vedada. Parki jõudmise ajaks olid pilvelatakad suurema osa helgest taevast juba hallikamaks söönud, aga see oli kõigest esimene tagasilöök. Nimelt jõudsin pargis tiigi ümber tiire tehes arusaamale, et vist oleks pidanud oma plaane ka potentsiaalsete modellidega kooskõlastama. Kui muudel päevadel demonstreeris oma väikseid suletuustidest järglasi seal üks suurejalgne pisilind (lauk, nagu ma nüüd kindlaks teinud olen) ja pandasilmne hanelaadne suleline (kelle nime ma ei ole veel tuvastanud), siis täna valitses tiigikuningriigis vaikus. Kadunud oli isegi harilikult kivikuju mängiv hallhaigur. Kas lindudel on tõesti ka pühapäevased väljalennud või mis? Olukorra päästis siiski üks tiigiservas askeldav linnupere. Natuke murelikuks tegi asjaolu, et selles oli vaid üks pisijärglane, varem olin aga näinud hoopis tibuderohkemat peret. Klõpsisin siis neistki lohutuseks mõned pildid, sh söögilaua- ja perepilt.

Raamatupoodi saabudes jõudsin arusaamale, et minu plaanid on ikka täitsa ebaoriginaalsed. Juba pargis oli näha liikvel "kaamerainimesi", ja nüüd selgus, et ka raamatupoe kohvikulauad olid vallutanud minusugused (hilis)hommikukohvilised. Koguni kõik mõnusalt ebatervislikud sarvesaiad olid juba otsas. Aga ma ei virisenud, leppisin täitsa kangelaslikult ka koogikesega... Mõnus. Seejärel näpud hoolikalt puhtaks - ja riiulite vahele! Sain küll jagu kiusatusest paluda poodi mõneks ajakski sissekirjutust, aga ilma ostudeta seekord siiski lahkuda ei suutnud. Nii et kardetvasti tekib õhtul tihe konkurents koristamise järele igatseva koreri ja vastomandatud mõnusalt lõhnava trükikirja vahel.

Olen märganud, et raamatupoodidel on kuidagi terapeutiline mõju (nii et ehk peaks keegi hakkama lisaks biblioteraapiale mõtlema ka selle valdkonna arendamisele). Tahaks kohe olla parem inimene: sama terve nagu võimlemisraamatute programmi läbinud, piisavalt osav, et saada hakkama käsitööraamatute trikkidega, toituda nii tervislikult kui salatiraamatutes ette nähtud ning avastada kõiki neid paiku, millest reisiraamatutes kirjutatakse. No muidugi see ei õnnestu, aga vähemalt unistada on ilus, eriti kui selle taustaks ei ole mitte kuritegelikult rohkete detsibellidega õudne tümps, vaid tõesti muusika selle otseses tähenduses (karta on, et teatud raadiojaamade DJd ning teatud poodide muusikavaliku ja -valjuse üle otsustajad ei saa praegu küll aru, millest jutt, eksole...).

Leevendamaks hommikust sulelistepõuda, võtsin koduteel objektiivis sihikule ka ühe tuvi, aga mitte selle tavalise Eesti tänavailt tuttava, vaid natuke jurakama tegelase, kelle ma olen Brüsseli tuviks ristinud, kuigi neid ka teistes (Lõuna-)Euroopa linnades kohanud olen. Targast linnuraamatust sain nüüd lõpuks teada (taas üks asju, mille järelevaatamise mõtet juba mitu aastat olen haudunud!), et tema ametlikum nimetus on hoopis kaelustuvi ehk meigas. Tuvid - olgu või europealinna omad - ei kuulu ilmselt just eriti paljude inimeste fänluse objektiks, kuid minu meelest on tegemist laheda tegelasega: sihuke väärikalt mõtlikult liikuv ning jube asjalikku nägu tegev pontsakas lind, alati kuidagi viimse suleni ära silutud, isegi vihmas - erinevalt "tavatuvist" (ametliku nime poolest kaljutuvi, nagu üllatusega selgus!), kes suudavad sageli kuidagi räsitud välja näha.

Antud suleline oli vist ka ise oma tagasihoidlikule väärikale isikule osaks saanud tähelepanust üllatunud, nii et pärast paari häiritud pilku ja tavapäratut kiiret sammu lendas ta lihtsalt minema. Pole hullu, ühe pildi ikka jõudsin klõpsata, et see Columba palumbus saaks oma teenitud reklaami. Muide, just selle liigi esindajad on süüdi selles, et nii mõnigi esmakordselt põhja poolt saabunu jääb kindlale veendumusele, et Brüsselis elavad päevased öökullid, sest nende tuvide hobi on pahaaimamatuid inimesi puu otsast oma mõnusate kakuhuigatega segadusse ajada.

Ähvardavsünge äiksepilve eest kodu poole lipates oli pühapäevatunne juba täitsa kontides. Ja sel hetkel sündis ka otsus olla terve päev mõnusalt asotsiaalne, st mitte-sotsiaalne: lükata tagasi kino- ja džässifestivalikutsed (pealegi on väike džässiannus Diana Kralli eileõhtusest esinemisest Gentis siiamaani veres) ning lihtsalt nautida omaette olemist. Viimased paar tihedat nädalat ei ole jätnud aega hädavajalikeks flegmaatilisteks minu-hetkedeks.

Kokkuvõte algatusest.

Olen rahul. Ja soovitan soojalt.