Seltsis ikka segasem!

Täitsa häbilugu, et on jäänud kajastamata see, et juba pea kaks nädalat pakub mulle seltsi (ja õige pisut ka rohkemat koristamist...) mu suur tark vennaraas, kes siin end veelgi targemaks koolitamas. Oleme jõudnud mitmele piknikule, kesklinna, samuti Genti (sellest aga ülevaatlik fotoreportaaž puudub, kuna üks "professionaalne" kodanik - nimesid ei nimeta! - vedas küll koguni suure kaamera kaasa, aga unustas aku täis laadida), veame poest gallonite kaupa mahla koju ja vahime autosid.

Hariv on koosolemine olnud ka elulises mõttes: tema on jõudnud tutvuda paljude eri müügikohtade vahvlitega. Mina aga olen jõudnud taas kord arusaamale, et meesolevustele ikka ei ole mõtet lihavaba toitu pakkuda; ja igasugusesse rohelisse söögikraami suhtuvad nad kui nendevastasesse vandenõusse. (Muide, märkasin ka sellist asja, et hommikuti on vastupanuvõime vist väikseb - siis õnnestub ka muidu vastuvõetamatul toidul kaubaks minna, aga no neljaviljahelbepudruga ei julgeks ka siis terroriseerima hakata.) Uudsuse mõttes tegime kokanduskatsetusi ka ühe tundmatu viljaga, aga kuna see vili tundmatuks jäigi ja tema kohta leitud teave oli kuidagi ebaselge, siis nosisime-näkitsesime kokkamise tulemust vaid õige pisut ja ettevaatlikult. See-eest leidis taas kinnitust, et küpsetatud banaanid vanillijäätisega on ikka kole head!

Kevadhetked

Kummalisel kombel jätkub Brüsselis harjumatult pikk ilusate ilmade periood, nii et pole vist midagi imestamisväärset selles, et juba õige mitmel pühapäeval oleme seda ära kasutanud pargis piknikul käies – seejuures veel iga kord eri pargis. Hea, et ikka on siin piisavalt palju suuri rohelisi laike avastada! Usun, et võiks juba lausa traditsioonist rääkida!

Seekord jõudsin lõpuks ka oma viimase aja kinnisidee teostamiseni: võtsin kaasa heegeldustöö, et siis hea väikeste suupistete nosimise vahel ka näppudel usinasti käia lasta. Ja üldse, miks mitte propageeridagi sellise kasuliku ja tulemusliku tegevuse harrastamist pargis! Seni ei olegi ma näinud ühtegi lõngadega susserdajat. Kui just midagi sportlikumat piknikul kavas ei ole, siis on käsitöö ju ideaalne “tausttegevus”, sest heegelniidiga pusimine ei sega jutulõnga veeretamist. Just pusimiseks minu seekordne üritus kujunes, sest piinlikkusega tuleb tunnistada, et kahjuks on mu varasemate aastate suur isetegemishoog kuidagi olematuks vaibunud. Kurb. Nüüd siis püüan päästa, mis veel päästa annab. Aga viimasel ajal ongi näpud kohe kuidagi eriti sügelema hakanud millegi loomise järele, nii et tuleb üritada "loomepuhang" millekski reaalseks muuta. Enne suuremate projektide kallale asumist võtsin “soojenduseks” käsile midagi lihtsamat (vähemalt teoreetiliselt): äärepitsi heegeldamise. Igasuguste asjanduste valmistamiseks on peake mõtteid täis, probleem on lihtsalt ühel hetkel see üks ja konkreetne neist välja valida. Aga teadupärast ma ju üks maailam otsustusvõimetuid olevusi (tegelikult ka: lihtne viis mind otsatult segadusse ajada ja pikalt mõtlema panna on pakkuda mulle näiteks valikut kolme eri teesordi vahel), nii et sellega võib veel aega minna, sest kui idee lõpuks kindel, siis tuleb ju veel materjal valida... Oehhh. Mõnes mõttes teeb minusugusele asja lihtsamaks see, et siin ei ole nii suurt lõngadevalikut nagu Eestis; olen avastanud vaid ühe lootustandva poe. Seega, Janek, ära muretse - ähvardatud roosat heegelpitsi su pükste alaäärde väga tõenäoliselt siiski ei tule! Eks näis, kuidas mu tegemised kulgema hakkavad, loodetavasti ei ole tulemus siiski see, et saan näiteks suvepluusi valmis jõuludeks ja villased sokid jaanipäevaks! Aga vähemalt pargis oli mõnus ja unistada on ju kah mõnus! Nii et tänud piknikuseltsilistele!