Tudeng ei ole inimene

No vähemalt mitte sessi ajal. Müts maha nende blogijate ees, kes suudavad vähemalt ülepäeviti oma elupeegeldusi virtuaalmaailma kleepida! Seda veel pere, hobide, firmade juhtimise, majade ehitamise ja lemmikloomade kantseldamise kõrvalt. Ja on ju neidki, kellel õnnestub teha lausa lõikudepikkusi ohniijubekiireon-sissekandeid. Pea iga päev. Ise kindlasti nende hulka ei kuulu, nagu näha. Just nüüd, intellektuaalsete ponnistuste kõrgajal (mis muidugi ei tähenda, et ma muul ajal sellist tegevust ei harrasta), on veel selgelt näha, kuidas sellel kõige kriitilisemal ajal kulgeb elu eriti vastikute tähtaegade rütmis ja muud toimetused panen mingiks ajaks ootele.

Veel üks jõupingutus jäänud. Järjekordne hulk infobitte ja -baite vajab üleslaadimist ja töötlemist. Tegelikult kuluks vahepeal ära ka väike restart - vabastamaks oma naturaalne kõvaketas eelmise ponnistuse tulemustest. Nojah, nüüd peaks igal vähegi loogiliselt mõtleval inimesel tekkima küsimus eksamite mõttekusest. Tekiks vist minulgi, aga ei saa mõtlemisorganit liigsete protsessidega koormata, nii et praeguses konditsioonis jään loogikale immuunseks.

Aga muidu on tore! Silmapiir avardub sellise mühinaga, et on silmamunadel on oht kuklas kohtuda. Küll ma ükskord saan tagasi ka oma elu, kus tolmurullid hakkavad segama mind ammu enne seda, kui nende taha komistama hakkan, kus ajakirjas leiduval põneval retseptil on lootust saada keskpäraseks ja raskesti tuvastatavaks kokakunstisaavutuseks mu taldrikul või kus mu unenäod on paragrahvivabad. Mul on selleks ju õiguspärane ootus ;)