Monday, December 15, 2008

Postindus

Kümme punkti inimesele, kes oskab vastata küsimusele, kuhu kaovad kirjad! Postitöötajad ei oska, nii et neilt pole abi loota, nagu ma aru olen saanud. Kas tänapäeval enam mingid jäävuse seadused ei kehti, mille kohaselt üks enesest lugupidav paberkiri ei peaks saama lihtsalt õhku haihtuda? Aga postindus (ma ei hakka end praegu vaevama mingi korralikuma sõna leidmisega) saab sellise mustkunstiga hakkama - ja korduvalt. Kahjuks aga ainult ühe suunas. Igatahes olen kohe täitsa ametlikult nördinud! Ma tõesti EI kirjuta kirju selleks, et need kuskile...nojah, ma ju ei teagi, kuhu täpselt siis lõpuks maanduvad. Ma ei nokitse hoole ja pühendumusega lähedastele kaarte teha selleks, et need mõne postitöötaja sõrmeliigutuse (või siis selle tegemata jätmise) pärast EI jõuakski adressaadile rõõmu tegema.
Mulle ei läheks see ilmselt sedavõrd korda, kui saadaksin pelgalt tere-kuidas-läheb-kirjakesi. Stampvorme pole raske ka käsitsi veel kord kirjutada. Aga kui ma kirjutan üle kümne lehekülje pikkuseid kirju, mis peegeldavad just selle hetke emotsioone ja meeltes aktuaalseid teemasid, siis see on kordumatu. Ja isegi kui suudaks meenutada kõiki kirjast läbi käinud teemasid, ei oleks iialgi võimalik taastada kõiki neid nüansse, rõhuasetusi, mõttevälgatusi. Erinevalt e-postist ei ole paberkirjadel üha uuesti ja uuesti saatmise võimalust. Kas tõesti käib uue ajastu tigupost nii, et skaneerin valmis kirja failiks ja läkitan sellegi lisaks paberkirjale teele, kuid mööda elektroonilisi avarusi? Või peaks kirjutama läbi koopiapaberi? Tegema kirjast koopiad? Hakkamagi oma isiklikku kirjavahetust korraldama vägevate toimikute abil?

Mul on lausa kiusatus smugeldada end postkontorisse tööle, et ise näha neid salapäraseid kohalikke musti auke, mis imevad sisse õnnetuid kirju (sest no kuulge: kõiki "kadunukesi" ei saa ju plahvatanud postiauto või pikanäpumeeste kraesse ka kirjutada!). Seni aga pean end vaevama küsimusega, kuidas ikkagi saab kuskile kaduda ka ainult Tartu-sisene kiri. Või miks kahest korraga ja samale aadressile saadetud ühesugusest kirjast jõuab kohale vaid üks?

Nii et ongi vist sobivaim aeg, et võtta kaunistatud ümbrike ja kirevate postkartide meres sobrades hetk ja mõelda kõigile neile nii minu läkitatud kui ka minu poole teel olnud, kuid lõpuks kadunud kirjade maale küüditatud saadetistele. Ja ehk mõtlema sügavalt järele, enne kui jälle mõned(sajad) isiklikud read lihtkirja kujul mõnele kollasele kastile usaldan.

Wednesday, December 3, 2008

Kodused kodumaa uudised

Lugemisega on teadupärast selline kaval värk, et kui kord juba kirjaoskaja oled, siis enam ei saa ühtegi tuttavas tähestikus sõna vaadata ilma seda automaatselt kokku lugemata - no vot ei saa enam näha seda tähenduseta kriipsude-krõnksude kombinatsioonina, vaid aju väänab ta ikkagi talle teada oleva põhjal sõnaks.

Enamasti on selline atomaatne vaevata lugemine tore, kuid mõnikord tahaks seda funktsiooni kangesti välja lülitada - näiteks pahaaimamatult mõne päevalehe võrguversiooni lugema asudes. Enne kui saad pilku strateegiliselt õigesse serva kõõritama hakata, jõuab silma ja ajju hüpata "päevauudis" sellest, kuidas keegi (mulle sageli tundmatu, kuid ilmselt mingi kategooria hüpersuperstaar) aevastas või kukalt kratsis. Aga need on siiski veel neutraalsed sõnumid; halvemal juhul, kui reaktsioon pole piisavalt kiire, jõuad vastu enda tahtmist saada teada, et näiteks Anu Saagimi päev möödus Elmar Liitmaad lakkudes... No head isu talle siis. Minu lehelugemise isu jälle mõneks ajaks rikutud.

Aga mõnikord on ka teistsuguseid üllatusi, näiteks nädala eest lõid kired lõõmama ühe hoopis teistlaadi olevuse ümber. Lumememme salapärane kadumine, kuulutas pealkiri dramaatiliselt, viies mu mõtted Darja Dontsova humoorikatele detektiivromaanidele. Ma pole sugugi mitte kalgi südamega inimene, aga sõnade tagant kumavale traagikale vaatamata ei suutnud ma kuidagi muiet tagasi hoida. Lugu ise aga pigem kurb kui salapärane: väidetavalt hakkas teatud sümpaatne lumekodanik takistama liiklust ja tuli oma positsioonilt eemaldada. Huvitav aga, et lumekoristajad olid eelistanud korjata kaasa ainult juba kenasti kokku pakitud lume - olgu siis või lumememme kujul - ja jätta hange kujul bussipeatuses laiutava lumeolluse maha. (Järjekordne tõestus sellele, et pakend ikkagi on oluline?)

Teine üllatus ootas kommentaare lugedes: ei olnudki mingeid traditsioonilisi lumememmed-ahju-märkusi, nagu selle maa inimestelt võiks oodata. Lumemöllust heldinud eestlased olid täis nördimust ning pakatasid empaatiast selle õnnetu ja teadmata saatusega olevuse vastu, arutades vandenõuteooriaid, mis vaesekesele saatuslikuks võisid olla saanud.

Igatahes ole sa tänatud, tundmatu lumememm: tõid väikse helge hetke nii mõnegi igapäevaellu ja võimalik, et tänu sinule jäi Eestimaa rahval vahelduseks teadmata, kuidas Liis Lass kulmu (või koguni mõlemat kulmu) kergitas!