Kümme punkti inimesele, kes oskab vastata küsimusele, kuhu kaovad kirjad! Postitöötajad ei oska, nii et neilt pole abi loota, nagu ma aru olen saanud. Kas tänapäeval enam mingid jäävuse seadused ei kehti, mille kohaselt üks enesest lugupidav paberkiri ei peaks saama lihtsalt õhku haihtuda? Aga postindus (ma ei hakka end praegu vaevama mingi korralikuma sõna leidmisega) saab sellise mustkunstiga hakkama - ja korduvalt. Kahjuks aga ainult ühe suunas. Igatahes olen kohe täitsa ametlikult nördinud! Ma tõesti EI kirjuta kirju selleks, et need kuskile...nojah, ma ju ei teagi, kuhu täpselt siis lõpuks maanduvad. Ma ei nokitse hoole ja pühendumusega lähedastele kaarte teha selleks, et need mõne postitöötaja sõrmeliigutuse (või siis selle tegemata jätmise) pärast EI jõuakski adressaadile rõõmu tegema.
Mulle ei läheks see ilmselt sedavõrd korda, kui saadaksin pelgalt tere-kuidas-läheb-kirjakesi. Stampvorme pole raske ka käsitsi veel kord kirjutada. Aga kui ma kirjutan üle kümne lehekülje pikkuseid kirju, mis peegeldavad just selle hetke emotsioone ja meeltes aktuaalseid teemasid, siis see on kordumatu. Ja isegi kui suudaks meenutada kõiki kirjast läbi käinud teemasid, ei oleks iialgi võimalik taastada kõiki neid nüansse, rõhuasetusi, mõttevälgatusi. Erinevalt e-postist ei ole paberkirjadel üha uuesti ja uuesti saatmise võimalust. Kas tõesti käib uue ajastu tigupost nii, et skaneerin valmis kirja failiks ja läkitan sellegi lisaks paberkirjale teele, kuid mööda elektroonilisi avarusi? Või peaks kirjutama läbi koopiapaberi? Tegema kirjast koopiad? Hakkamagi oma isiklikku kirjavahetust korraldama vägevate toimikute abil?
Mul on lausa kiusatus smugeldada end postkontorisse tööle, et ise näha neid salapäraseid kohalikke musti auke, mis imevad sisse õnnetuid kirju (sest no kuulge: kõiki "kadunukesi" ei saa ju plahvatanud postiauto või pikanäpumeeste kraesse ka kirjutada!). Seni aga pean end vaevama küsimusega, kuidas ikkagi saab kuskile kaduda ka ainult Tartu-sisene kiri. Või miks kahest korraga ja samale aadressile saadetud ühesugusest kirjast jõuab kohale vaid üks?
Nii et ongi vist sobivaim aeg, et võtta kaunistatud ümbrike ja kirevate postkartide meres sobrades hetk ja mõelda kõigile neile nii minu läkitatud kui ka minu poole teel olnud, kuid lõpuks kadunud kirjade maale küüditatud saadetistele. Ja ehk mõtlema sügavalt järele, enne kui jälle mõned(sajad) isiklikud read lihtkirja kujul mõnele kollasele kastile usaldan.
