Suurlinna suves

Nii, nüüd on see siis jälle märkamatult kätte jõudnud. Suvi. Mõnes mõttes raske uskuda, sest argirutiin tiksub ikka samas töörütmis ja ilm - erinevalt Eestist - ei ole ka midagi erilist korda saatnud ning mõnda veekogusse sulistama minek on kuidagi kauge unistus. Aga mõningaid muudatusi on siiski näha! Kõigepealt see, et üha sagedamini keeran sõna otseses mõttes arvutile selja, seades end akna alla mõnusasse õhtupäikesesse lugema. Töö on viimastel päevadel nagunii mind sedavõrd kõvasti arvuti külge kleepinud, et töölaual oma järge ootavate paberite-asjaajamiste varu on juba ületanud piiri, millest allapoole jäävat segadikku võiks nimetada kreatiivseks korralageduseks. Seega on tagasihoidlik linnulaul praegu ideaalne muusika mu kõrvadele!

Täna õhtul täiendas seda veel saateansambel - kitarrimängijad hoovis! Tegelikult täitsa ilus "koostöö" kukkus välja, sest ei tinistatud niisama, vaid mängiti emotsionaalseid, flamenkorütme meenutavaid palasid (nojah, linnuke selle järgi enda laulu küll eriti modifitseerima ei vaevunud, kuid see polegi oluline). Nii et kui liiga palju maju ümberringi ei paistaks, siis oleks lausa raske uskuda, et tegemist suurlinna eluga.

Natuke suvisemat tegevust sai üle-eelmisel nädalavahetusel, kui õnneks pääses taas linnast minema. Nimelt käisime kolmepäevasel väljasõidul Burgundias. Kohustuslikuna selles piirkonnas tuli teha muidugi veinide degusteerimist. Njah, eeldada aga, et ma tõesti suudan viies veinis eristada suitsu-, pähkli- ja veel ma ei tea mis nüansse, on küll minu igasuguste võimete ülehindamine (eriti veel neljanda ja viienda veini puhul - me ei lasknud ju väärt kraamil raisku minna, nagu õiged degusteerijad teevad!).

Sellisele kultuuriüritusele täienduseks oli sportliku ettevõtmisena paadisõit kärestikulisel jõel. (Olgu öeldud, et kõige suuremat lihasjõudu ja vaeva nõudev osa kogu selle asja juures oli tegelikult kalipso selga saamine, mis ajuti lausa lootusetuna näis.) Kärestikusõidu kinnisidee on mul juba mõnda aega olnud, nüüd siis sai lõpuks hing rahu! Ei, hakkas hoopis veel suuremate kärestike järgi pakitsema... Meil tuli vetemölluga võitlemine täitsa edukalt välja, nii et kuna me instruktori meelest ikka liiga kuivana püsisime ka pärast suurimat katsumust, siis organiseeris ta meie paadi lihtsalt kummuli. Seega suplusest me lõpuks ikkagi ei pääsenud.

Peagi on ehk lootust ka meie sõidust pildid saada, eks siis saab veel nostalgitseda. Kuival maal sain ise kaameraga pusitud ilusate hetkede jäädvustamise nimel. Aga tulemusega ei ole ma veel kaugeltki rahul, nii et jätkan mässamist, mõeldes heldimusega vanale heale "Viliale" ja "Zenith'ile", mis praeguste vidinate- ja võimalusterohkete digisauruste kõrval tunduvad sedavõrd lihtsad ja lollikindlad.